Töönarkomaani pihtimus

Miks töötada Uus-Tallinnas, Rotermanni kvartali ja  sadama lähedal peene klaasplekise kontorihoone kuuendal korrusel? Miks istuda omaette toas, teha ettekandeid, telefonikõnesid ja ületunde kenal varakevadisel õhtul?

Sest siit avaneb hingemattev vaade vanalinna sünkjale siluetile, linnamüüritornidele ja Oleviste katusenoolele kollasinirohelise taeva taustal.

Tartust Tartusse

Tartuskäik on alati selline kahe otsaga asi, nagu ajas tagasi ja edasi minek. Ühtepidi oleme linnaga samasugused kui enne, teiselt poolt jälle lootusrikkalt muutunud.

See, mis ma olen, on ju suures osas Tartust pärit. Just seal olin ma noor ja ilus, just seal harjusin sellega, et mulle, kergejalgsele sihvakale, järele vaadati. Sealt on pärit minu enesekindlus ja ambitsioonid.

Tallinna-aastad mõjuvad inimesele teadagi kuidas. Harjud kiirema elutempoga, sellega, et sõbrad on üle linna laiali pudenenud ning neid kohtab harvem. Harjud autoga sõitma, ummikutes istuma, lõunapausil toidusabas seisma, vabal hetkel kohvitopsi kaasa krabama. Isegi sellega harjud, et teatrist ega ööklubist ei saa jala koju tagasi kooserdada.

Ükskord, hiljemalt pensionipõlves, naasen Tartusse. Loodetavasti õrna kevadvihma paiku.

Ilu salongist

Ei saa kurta, et mul tegemist vähe oleks. Neljapäeva hommikul pakkisin kokku kotitäie asju, et pärast kontoripäeva võtta suund Tartule: juba reede hommikul tuli esineda neljakümne tudengi ees. Pabistasin natuke, aga mitte palju, ettekanne on loodetavasti ettekantav ja PowerPointi presentatsioon esinduslik.

Keset päeva aga muutusin rahutuks, üllatasin iseennastki oma edevusega.

Tundus, et mu peaga pole kõik korras; juuksed esmaspäeval värskelt lõigatud, ei näe piisavalt šikid välja. Niisiis jätsin kogu kontori kõige täiega sinnapaika ning lipsasin pärastlõunal kesklinna peale juuksurisalongi otsima. Leidsingi ühe, kus lõhnas kõige kallimate soenguviimistlusvahendite järele, paekivisein kujutas endast põhilist kujunduselementi ning kõrgi olekuga blondil juuksurinnal leidus pool tundi vaba aega. (Kui ma selle tšikiga BonBonis kokku põrkaksin, kardaksin vist teda – kontsadel on ta kaks-kolm pead pikem kui mina.)

Niisiis lasin oma juukseid pesta, masseerida, mudida, mässida käterätikusse, määrida ning frisuurida.

See läks mulle maksma rohkem kui lõikus mu tavalise juuksuri juures, aga kes sellest hoolib. Tartusse sõitsin täiuslikult kähardatud kiharatega, nii et Zavoodis küsis mult üks purjus punapea: mida siin teed, sa ei ole selline nagu teised siin.

Ettekanne, mille järgmisel hommikul pärast Zavoodi pidasin, läks hoolimata õhtuga paigast läinud soengust üle ootuste hästi.

Tallinn vihmas

Meie siin elame vihmavöötmes. Vihma sajab igal aastaajal, kevadel elustavat, suvel värskendavat, sügisel suretavat, talvel masendavat.

Vihm on mul siin peategelane. Peale vihma on mul aga muudki. Mul on Tallinn, mis iga päevaga kasvab ja jõudu kogub. Mul on taevas Tallinna kohal; seda jagan muidugi vihmaga, kelle koduks ta on. Mul on Tallinna tänavad kontorite, keskuste, kaubanduse, kohvikute, kooliga. Mul on auto, mille rooli ma vahel patsutan nagu koera kaela.

Mul olen ma ise. Mul on töö, mis mulle meeldib ja ei meeldi. Mul on kool, mis mind võlub ja väsitab. Mul on inimesed: sõbrad, keda ma mõistan ja õpetama kipun, töökaaslased, keda peaksin eest vedama, koolikaaslased ja õppejõud.

Mul on minevik. Mul on kiindumusi, millest olen üle saanud. Mul on mu noorus, mis on juba peaaegu läinud. Mul on kortsud silmanurgas. Mul on kapitäis riideid, mida ma enam ei kanna.

Mul on teile midagi öelda. Kuulake mind, kui suudate.