Ilu salongist

Ei saa kurta, et mul tegemist vähe oleks. Neljapäeva hommikul pakkisin kokku kotitäie asju, et pärast kontoripäeva võtta suund Tartule: juba reede hommikul tuli esineda neljakümne tudengi ees. Pabistasin natuke, aga mitte palju, ettekanne on loodetavasti ettekantav ja PowerPointi presentatsioon esinduslik.

Keset päeva aga muutusin rahutuks, üllatasin iseennastki oma edevusega.

Tundus, et mu peaga pole kõik korras; juuksed esmaspäeval värskelt lõigatud, ei näe piisavalt šikid välja. Niisiis jätsin kogu kontori kõige täiega sinnapaika ning lipsasin pärastlõunal kesklinna peale juuksurisalongi otsima. Leidsingi ühe, kus lõhnas kõige kallimate soenguviimistlusvahendite järele, paekivisein kujutas endast põhilist kujunduselementi ning kõrgi olekuga blondil juuksurinnal leidus pool tundi vaba aega. (Kui ma selle tšikiga BonBonis kokku põrkaksin, kardaksin vist teda – kontsadel on ta kaks-kolm pead pikem kui mina.)

Niisiis lasin oma juukseid pesta, masseerida, mudida, mässida käterätikusse, määrida ning frisuurida.

See läks mulle maksma rohkem kui lõikus mu tavalise juuksuri juures, aga kes sellest hoolib. Tartusse sõitsin täiuslikult kähardatud kiharatega, nii et Zavoodis küsis mult üks purjus punapea: mida siin teed, sa ei ole selline nagu teised siin.

Ettekanne, mille järgmisel hommikul pärast Zavoodi pidasin, läks hoolimata õhtuga paigast läinud soengust üle ootuste hästi.