Tartust Tartusse
Veebruar 26, 2008
Tartuskäik on alati selline kahe otsaga asi, nagu ajas tagasi ja edasi minek. Ühtepidi oleme linnaga samasugused kui enne, teiselt poolt jälle lootusrikkalt muutunud.
See, mis ma olen, on ju suures osas Tartust pärit. Just seal olin ma noor ja ilus, just seal harjusin sellega, et mulle, kergejalgsele sihvakale, järele vaadati. Sealt on pärit minu enesekindlus ja ambitsioonid.
Tallinna-aastad mõjuvad inimesele teadagi kuidas. Harjud kiirema elutempoga, sellega, et sõbrad on üle linna laiali pudenenud ning neid kohtab harvem. Harjud autoga sõitma, ummikutes istuma, lõunapausil toidusabas seisma, vabal hetkel kohvitopsi kaasa krabama. Isegi sellega harjud, et teatrist ega ööklubist ei saa jala koju tagasi kooserdada.
Ükskord, hiljemalt pensionipõlves, naasen Tartusse. Loodetavasti õrna kevadvihma paiku.
