Kord nelja aasta jooksul, 29. veebruaril, võivat vanatüdrukud kosja minna – 21. sajandi alguse võrguajakirjadest võib teada saada mõndagi huvitavat. Päris vanatüdruku mõõtu ma ilmselt välja ei anna – vähemalt peale vaadates ei näi keegi minust nii arvavat. Millegipärast jäi sõnum mulle siiski kõrva ja reedel pärast trenni rääkisin uskumusest ka oma võluvale sõbrannale Tonile. “Mis –?” ei saanud Toni aru; ta kasvas Tšernobõli lähistel, eesti keele õppis ära ülikoolis, kus meie vandest pulmakommetest ilmselt juttu ei tehtud.

“See tähendab, et meiesugused võivad täna endale meest otsida,” selgitasin. Nüüd sai Toni kohe aru, milles seisneb iva. Lubasin talle, et käin kodus ära, löön end üles ja võtan ta auto peale – lähme klubisse! Toni, haruldaselt kiire taibuga tüdruk, lubas niikaua miniseeliku ära triikida.

Koju jõudes olin ikka veel indu täis. Tõsiseks tõmbusin alles siis, kui lugesin reedeõhtust klubikava: üheksakümnendate diskoõhtu, Henrik Sal-Saller ja bigband, kokteili-eri. Tõesti-tõesti, nii vana ma nüüd ka veel ei ole! Elutoas aukohal trooniv diivan tundus nii kutsuv, korralik kruusitäis taimeteed ja kohe-kohe telekast algav naistefilm tundusid äkki märksa ahvatlevamad. Toni triikis miniseeliku täitsa asjata ära …

 Nii jäigi jälle klubis ja kosjas käimata.