Miks töötada Uus-Tallinnas, Rotermanni kvartali ja  sadama lähedal peene klaasplekise kontorihoone kuuendal korrusel? Miks istuda omaette toas, teha ettekandeid, telefonikõnesid ja ületunde kenal varakevadisel õhtul?

Sest siit avaneb hingemattev vaade vanalinna sünkjale siluetile, linnamüüritornidele ja Oleviste katusenoolele kollasinirohelise taeva taustal.

Tartuskäik on alati selline kahe otsaga asi, nagu ajas tagasi ja edasi minek. Ühtepidi oleme linnaga samasugused kui enne, teiselt poolt jälle lootusrikkalt muutunud.

See, mis ma olen, on ju suures osas Tartust pärit. Just seal olin ma noor ja ilus, just seal harjusin sellega, et mulle, kergejalgsele sihvakale, järele vaadati. Sealt on pärit minu enesekindlus ja ambitsioonid.

Tallinna-aastad mõjuvad inimesele teadagi kuidas. Harjud kiirema elutempoga, sellega, et sõbrad on üle linna laiali pudenenud ning neid kohtab harvem. Harjud autoga sõitma, ummikutes istuma, lõunapausil toidusabas seisma, vabal hetkel kohvitopsi kaasa krabama. Isegi sellega harjud, et teatrist ega ööklubist ei saa jala koju tagasi kooserdada.

Ükskord, hiljemalt pensionipõlves, naasen Tartusse. Loodetavasti õrna kevadvihma paiku.

Meie siin elame vihmavöötmes. Vihma sajab igal aastaajal, kevadel elustavat, suvel värskendavat, sügisel suretavat, talvel masendavat.

Vihm on mul siin peategelane. Peale vihma on mul aga muudki. Mul on Tallinn, mis iga päevaga kasvab ja jõudu kogub. Mul on taevas Tallinna kohal; seda jagan muidugi vihmaga, kelle koduks ta on. Mul on Tallinna tänavad kontorite, keskuste, kaubanduse, kohvikute, kooliga. Mul on auto, mille rooli ma vahel patsutan nagu koera kaela.

Mul olen ma ise. Mul on töö, mis mulle meeldib ja ei meeldi. Mul on kool, mis mind võlub ja väsitab. Mul on inimesed: sõbrad, keda ma mõistan ja õpetama kipun, töökaaslased, keda peaksin eest vedama, koolikaaslased ja õppejõud.

Mul on minevik. Mul on kiindumusi, millest olen üle saanud. Mul on mu noorus, mis on juba peaaegu läinud. Mul on kortsud silmanurgas. Mul on kapitäis riideid, mida ma enam ei kanna.

Mul on teile midagi öelda. Kuulake mind, kui suudate.