Kord nelja aasta jooksul, 29. veebruaril, võivat vanatüdrukud kosja minna – 21. sajandi alguse võrguajakirjadest võib teada saada mõndagi huvitavat. Päris vanatüdruku mõõtu ma ilmselt välja ei anna – vähemalt peale vaadates ei näi keegi minust nii arvavat. Millegipärast jäi sõnum mulle siiski kõrva ja reedel pärast trenni rääkisin uskumusest ka oma võluvale sõbrannale Tonile. “Mis –?” ei saanud Toni aru; ta kasvas Tšernobõli lähistel, eesti keele õppis ära ülikoolis, kus meie vandest pulmakommetest ilmselt juttu ei tehtud.

“See tähendab, et meiesugused võivad täna endale meest otsida,” selgitasin. Nüüd sai Toni kohe aru, milles seisneb iva. Lubasin talle, et käin kodus ära, löön end üles ja võtan ta auto peale – lähme klubisse! Toni, haruldaselt kiire taibuga tüdruk, lubas niikaua miniseeliku ära triikida.

Koju jõudes olin ikka veel indu täis. Tõsiseks tõmbusin alles siis, kui lugesin reedeõhtust klubikava: üheksakümnendate diskoõhtu, Henrik Sal-Saller ja bigband, kokteili-eri. Tõesti-tõesti, nii vana ma nüüd ka veel ei ole! Elutoas aukohal trooniv diivan tundus nii kutsuv, korralik kruusitäis taimeteed ja kohe-kohe telekast algav naistefilm tundusid äkki märksa ahvatlevamad. Toni triikis miniseeliku täitsa asjata ära …

 Nii jäigi jälle klubis ja kosjas käimata.

Ei saa kurta, et mul tegemist vähe oleks. Neljapäeva hommikul pakkisin kokku kotitäie asju, et pärast kontoripäeva võtta suund Tartule: juba reede hommikul tuli esineda neljakümne tudengi ees. Pabistasin natuke, aga mitte palju, ettekanne on loodetavasti ettekantav ja PowerPointi presentatsioon esinduslik.

Keset päeva aga muutusin rahutuks, üllatasin iseennastki oma edevusega.

Tundus, et mu peaga pole kõik korras; juuksed esmaspäeval värskelt lõigatud, ei näe piisavalt šikid välja. Niisiis jätsin kogu kontori kõige täiega sinnapaika ning lipsasin pärastlõunal kesklinna peale juuksurisalongi otsima. Leidsingi ühe, kus lõhnas kõige kallimate soenguviimistlusvahendite järele, paekivisein kujutas endast põhilist kujunduselementi ning kõrgi olekuga blondil juuksurinnal leidus pool tundi vaba aega. (Kui ma selle tšikiga BonBonis kokku põrkaksin, kardaksin vist teda – kontsadel on ta kaks-kolm pead pikem kui mina.)

Niisiis lasin oma juukseid pesta, masseerida, mudida, mässida käterätikusse, määrida ning frisuurida.

See läks mulle maksma rohkem kui lõikus mu tavalise juuksuri juures, aga kes sellest hoolib. Tartusse sõitsin täiuslikult kähardatud kiharatega, nii et Zavoodis küsis mult üks purjus punapea: mida siin teed, sa ei ole selline nagu teised siin.

Ettekanne, mille järgmisel hommikul pärast Zavoodi pidasin, läks hoolimata õhtuga paigast läinud soengust üle ootuste hästi.