“See tähendab, et meiesugused võivad täna endale meest otsida,” selgitasin. Nüüd sai Toni kohe aru, milles seisneb iva. Lubasin talle, et käin kodus ära, löön end üles ja võtan ta auto peale – lähme klubisse! Toni, haruldaselt kiire taibuga tüdruk, lubas niikaua miniseeliku ära triikida.

Koju jõudes olin ikka veel indu täis. Tõsiseks tõmbusin alles siis, kui lugesin reedeõhtust klubikava: üheksakümnendate diskoõhtu, Henrik Sal-Saller ja bigband, kokteili-eri. Tõesti-tõesti, nii vana ma nüüd ka veel ei ole! Elutoas aukohal trooniv diivan tundus nii kutsuv, korralik kruusitäis taimeteed ja kohe-kohe telekast algav naistefilm tundusid äkki märksa ahvatlevamad. Toni triikis miniseeliku täitsa asjata ära …

 Nii jäigi jälle klubis ja kosjas käimata.

Sest siit avaneb hingemattev vaade vanalinna sünkjale siluetile, linnamüüritornidele ja Oleviste katusenoolele kollasinirohelise taeva taustal.

See, mis ma olen, on ju suures osas Tartust pärit. Just seal olin ma noor ja ilus, just seal harjusin sellega, et mulle, kergejalgsele sihvakale, järele vaadati. Sealt on pärit minu enesekindlus ja ambitsioonid.

Tallinna-aastad mõjuvad inimesele teadagi kuidas. Harjud kiirema elutempoga, sellega, et sõbrad on üle linna laiali pudenenud ning neid kohtab harvem. Harjud autoga sõitma, ummikutes istuma, lõunapausil toidusabas seisma, vabal hetkel kohvitopsi kaasa krabama. Isegi sellega harjud, et teatrist ega ööklubist ei saa jala koju tagasi kooserdada.

Ükskord, hiljemalt pensionipõlves, naasen Tartusse. Loodetavasti õrna kevadvihma paiku.

Keset päeva aga muutusin rahutuks, üllatasin iseennastki oma edevusega.

Tundus, et mu peaga pole kõik korras; juuksed esmaspäeval värskelt lõigatud, ei näe piisavalt šikid välja. Niisiis jätsin kogu kontori kõige täiega sinnapaika ning lipsasin pärastlõunal kesklinna peale juuksurisalongi otsima. Leidsingi ühe, kus lõhnas kõige kallimate soenguviimistlusvahendite järele, paekivisein kujutas endast põhilist kujunduselementi ning kõrgi olekuga blondil juuksurinnal leidus pool tundi vaba aega. (Kui ma selle tšikiga BonBonis kokku põrkaksin, kardaksin vist teda – kontsadel on ta kaks-kolm pead pikem kui mina.)

Niisiis lasin oma juukseid pesta, masseerida, mudida, mässida käterätikusse, määrida ning frisuurida.

See läks mulle maksma rohkem kui lõikus mu tavalise juuksuri juures, aga kes sellest hoolib. Tartusse sõitsin täiuslikult kähardatud kiharatega, nii et Zavoodis küsis mult üks purjus punapea: mida siin teed, sa ei ole selline nagu teised siin.

Ettekanne, mille järgmisel hommikul pärast Zavoodi pidasin, läks hoolimata õhtuga paigast läinud soengust üle ootuste hästi.

Vihm on mul siin peategelane. Peale vihma on mul aga muudki. Mul on Tallinn, mis iga päevaga kasvab ja jõudu kogub. Mul on taevas Tallinna kohal; seda jagan muidugi vihmaga, kelle koduks ta on. Mul on Tallinna tänavad kontorite, keskuste, kaubanduse, kohvikute, kooliga. Mul on auto, mille rooli ma vahel patsutan nagu koera kaela.

Mul olen ma ise. Mul on töö, mis mulle meeldib ja ei meeldi. Mul on kool, mis mind võlub ja väsitab. Mul on inimesed: sõbrad, keda ma mõistan ja õpetama kipun, töökaaslased, keda peaksin eest vedama, koolikaaslased ja õppejõud.

Mul on minevik. Mul on kiindumusi, millest olen üle saanud. Mul on mu noorus, mis on juba peaaegu läinud. Mul on kortsud silmanurgas. Mul on kapitäis riideid, mida ma enam ei kanna.

Mul on teile midagi öelda. Kuulake mind, kui suudate.